Teadlased arvavad, et mõned kehaosad, mis kunagi olid eluliselt tähtsad, võivad kaduda, kuna need pole enam vajalikud.
Viimase tuhande aasta jooksul on inimkond teinud tohutu hüppe meditsiini, tehnoloogia ja igapäevaelu arengus. See, mis kunagi oli ellujäämiseks vajalik, on nüüd muutunud üleliigseks. Teadlased arvavad, et need muutused mõjutavad ka meie anatoomiat: mõned organid ja struktuurid võivad järk-järgult kaduda, kuna nad ei täida enam olulisi funktsioone.
Sellest kirjutab T4.
Üks silmapaistvamaid muutusi on karvade kadumine kehalt. Kui kunagi aitasid need soojendada ja kaitsta päikese eest, siis tänapäeval on karvade roll minimaalne – me kanname riideid ja elame mugavates tingimustes. Sotsiaalsed normid mängivad samuti oma rolli: üle 90% naistest Suurbritannias eemaldavad regulaarselt karvu esteetilistel kaalutlustel. Seetõttu oletavad teadlased, et kauges tulevikus võivad need täielikult kaduda.
Veel üks kadumisohus olev organ on tarkusehambad. Need aitasid meie esivanematel närida kõva ja toorest toitu, kuid kokanduse arengu ja lõualuude vähenemisega said tarkusehambad probleemiks: valu, infektsioonid, hammaste ülerahvastatus. Juba täna ei moodustu need hambad viiendikul inimestest üldse, mis viitab evolutsioonilistele muutustele.
Sarnane stsenaarium on prognoositav ka kobakile – rudimentaarsele luule, mis on jäänud meile sabaga esivanematelt. Kunagi aitas see hoida tasakaalu, nüüd aga ei ole sellel tegelikult mingit funktsiooni, kuigi see toetab mõningaid vaagnalihaseid. Samal ajal on kobak kergesti vigastatav, mis teeb sellest tänapäeva inimesele „üleliigse elemendi”.
Vähemalt sama palju arutelu tekitab pimesool. Kunagi aitas see seedida toorest taimset toitu, tänapäeval on selle tähtsus minimaalne. Kuigi mõned uuringud märgivad pimesooli osalust immuunsüsteemi töös, on see palju sagedamini apenditsiidi tõttu kirurgilise operatsiooni põhjuseks.
Küsitav on ka kõrvalestade olemasolu, mis aitasid meie kaugetel esivanematel orienteeruda helide järgi ja õigel ajal ohtudele reageerida. Enamik tänapäeva inimesi on selle võime kaotanud ja kõrvu liigutamise oskus on pigem lõbus trikk kui kasulik oskus.
Spetsialistid järeldavad, et kõik need muutused toimuvad järk-järgult, kuid need näitavad selgelt, kuidas tänapäeva eluviis ja tehnoloogiline progress kujundavad tuleviku inimese keha.