Kaks miljonit aastat tagasi tõusis Grand Caymani saar Kariibi mere sügavustest ja varsti pärast seda hakkasid selle rannikut mööda hiilima hiiglaslikud sinised roomajad. Okastega harjas, eelajalooliste tunnustega ja silmatorkavate siniste soomustega Grand Caymani sinine iguaan näib olevat tulnud otse kadunud maailmast.
Suurele Kaimanisaarele, mis on Kaimanisaarte suurim saar, endeemiline muljetavaldav roomaja on saare suurim põline maismaaloom. Kuid alles 2004. aastal kuulutati nad ametlikult liigiks, pärast eristamist nende sugulastest, Lääne-India kaljuiguaanidest.
Need unikaalsed loomad olid kunagi saarel levinud, kuid inimeste saabumine ja nendega kaasnenud invasiivsed kiskjad tõid liigile surmava ohu.
Elupaikade kadumine, jahindus ja metsikute kasside ja koerte laine viisid „siniste draakoniteks” nimetatud sisalikud väljasuremise äärele. 1990. aastate alguses hinnati, et looduses elas veel 100–200 sinist iguaani. Kuid kümne aasta jooksul langes see arv järsult, 2002. aastal oli alles alla 25 isendit.
Tänu jätkuvatele kaitsemeetmetele on sinine iguaan väljasurnud liikide nimekirjast välja võetud. Vangistuses kasvatamise ja elupaikade kaitse programmi raames on loodusesse, peamiselt kaitsealadele, vabastatud üle 1200 isendi. Selle tulemusel klassifitseeriti liik 2012. aastal IUCN ohustatud liikide punases nimekirjas „kriitiliselt ohustatud” liigist „ohustatud” liigiks.
Sinised iguaanid võivad kasvada üle 1,5 meetri pikkuseks, kaaluda üle 11 kilogrammi ja elada looduses 25–40 aastat. Looduskaitsja ja siniste iguaanide taastamisprogrammi juhi Frederic Burtoni sõnul näitavad loomad sageli inimlikku käitumist, nagu haigutamine, aevastamine ja pikaajalised territooriumivaidlused.
Täiskasvanud sinised iguaanid on üksikud ja nii isastel kui emastel on mitu paarilist. Emased jäävad tavaliselt ühele alale, isased aga rändavad laialt paarilist otsides. Pärast paaritumist võivad emased isaste suhtes agressiivset territoriaalset käitumist ilmutada, ajades neid aktiivselt eemale.
Nende loomade silmatorkavaks tunnuseks on võime muutuda säravsiniseks. „Nende värvuse muutumine on peamiselt signaalivahend ja seda kasutatakse sageli ohu peletamiseks,” ütleb Burton. Ta lisab, et see on eriti märgatav isasloomadel, kes paaritumisperioodil muutuvad veelgi intensiivsemaks, et ligi meelitada paarilisi. Ta selgitab, et iguaanidel on nahas melanofoore (pigmendirakke), mis laienevad ja kokku tõmbuvad, võimaldades neil muutuda tumedamaks või heledamaks.
Kuigi see loom ei ole traditsioonilises rahvaluules nii sügavalt juurdunud kui teised loomad, on tema dramaatiline taastumine tänu kaitsemeetmetele muutnud ta Grand Caymani keskkonnahoiu sümboliks. „Avalikkuse emotsionaalne side mängis taastamistööde edukuses suurt rolli,” ütleb Burton. „Sinised iguaanid on nüüd osa Caymanist.”
Sinised iguaanid on hoolikad taimtoidulised. Burtoni sõnul liigutavad nad kiiresti keelt, et proovida ja keemiliselt testida lehti, puuvilju ja lilli, enne kui otsustavad, mida süüa. Sama keele liigutamine aitab neil ka feromoonide tunnetamisel, potentsiaalsete paariliste leidmisel ja keskkonna kohta teabe kogumisel.
Kaimanisaarte riikliku kaitseorganisatsiooni siniste iguaanide taastamisprogramm on selle liigi taastamise nurgakivi. Burtoni sõnul on vangistuses kasvatamine olnud kõige edukam meetod ja peamine põhjus, miks sinised iguaanid tänapäeval veel olemas on. Looduskaitsjad koguvad munad looduslikest pesadest, hauduvad neid kuni suvel koorumiseni ja kasvatavad noori iguaane kahe kuni kolme aasta jooksul turvalises keskkonnas. Pingutused ei lõpe vabastamisega – iguaanide ellujäämise tagamiseks on vaja jätkata tööd. Pühendunud meeskonnad tegelevad selliste ohtude nagu invasiivsete kiskjate ohuga ning teevad pidevat jälgimist ja välitöid.
Hoolimata märkimisväärsest edust on liigi pikaajaline tulevik endiselt ebakindel. Burton märgib, et siniste iguaanide ellujäämiseks looduses on vaja leida lahendus metskasside probleemile. Nende jätkuvate ohtude vähendamiseks püüavad looduskaitsjad tugevdada kiskjate kontrolli, parandada elupaikade kaitset ja laiendada kaitsealasid.