Putin võiks ära kasutada Euroopa nõrkust ja USA passiivsus, et kehtestada oma domineerimine mandril.
27. märtsil 2028 ärkab Eesti linn Narva plahvatustega. Päikesetõusul lehvib linnavalitsuse hoone kohal Venemaa trikoloor. Need pildid üleujutasid sotsiaalmeedia hashtagiga #DayOfReturn.
NATO reaktsioon on otsustamatu. Kiiresti kokku kutsutud tippkohtumisel Brüsselis ei viidata artiklile 5. Ameerika president kordab Kremli argumente ja hoiatab, et ta ei kavatse riskida „kolmanda maailmasõjaga piiratud agressiooni tõttu”. Tema sõnum Euroopale on selge: „Kui te soovite alustada sõjalisi operatsioone, on see teie asi. Aga meie seda ei toeta.” Seda stsenaariumi kirjeldatakse artiklis The New York Times (NYT).
Ajakirjandus märkis, et see õudusunenägu ei ole NATO strateegidele mingi üllatus. Juba üle kümne aasta on nad kartnud, et Venemaa võib rünnata Narvat, et kaitsta venekeelset elanikkonda. Seda stsenaariumi on arutatud sõjaväeõppustel ja mõttekodades, alati sama vastamata küsimusega: kas NATO võitleb Narva eest?
Seda teemat käsitletakse ka raamatus „If Russia Wins” („Kui Venemaa võidab”), mille autor on Carlo Masala, Bundeswehri ülikooli rahvusvahelise poliitika professor.
Raamatus tõstatati küsimus, kui realistlik selline stsenaarium on.
Ajakirjanikud väidavad, et möödunud nädala sündmused ei tõota head: Ameerika Ühendriikide president Donald Trump šokeeris hiljuti Euroopa pealinnu, öeldes, et Kiiev võiks ELi abiga kõik oma territooriumid tagasi võita. Ta ütles, et jätkab NATO varustamist relvadega, millega NATO võib „teha, mida tahab”.
Ajaloolase Niall Fergusoni jaoks oli see selge märk sellest, et USA loobub sõjast Ukrainas. „Ma tõlgendan seda nii: „Hüvasti, lollid, ma tegin oma parima, aga Putin reetis mind”,“ ütles ta.
Masala on sama meelt. Ta leiab, et Trump on Ukraina suhtes distantsi võtnud, „süüdistades teisi”, ja kui Kiiev sõja kaotab või raha otsa saab, lasub vastutus Euroopa liidritel, mitte temal. Kas Euroopa suudab seda koormat kanda?
„Probleem on selles, et kui Vilnius ja Varssavi teavad, et nad on järgmised, siis on palju raskem veenda läänepoolsemaid elanikke NATO haavatavuses, kuna ameeriklased on juba loobunud,” ütles Ferguson. Venemaa kasutab seda haavatavust ära.
Masala meenutas Lenini tsitaati, kui kirjeldas Putini lähenemisviisi:
„Uurige territooriumi oma bajonettidega. Kui leiate putru, siis liikuge edasi; kui leiate terast, siis taganege.”
Seni, lisab ta, on Putin „kohanud ainult putru. Eurooplased on liiga nõrgad, et vastu seista Venemaa imperialismile.“
Aastaid on Moskva uurinud NATO kaitset sabotaaži, küberrünnakute ja desinformatsiooni abil. Alates Putini võimuletulekust 2000. aastal on ta hoidnud kaheksa Briti peaministrit ja viis Ameerika presidenti pingul, samal ajal kui tema agendid on tapnud dissidente Londonis ja Berliinis, sekkunud valimistesse ja teostanud küberrünnakuid peaaegu täieliku karistamatuse juures.
Ajakiri märkis, et sabotaaž muutus üha julgemaks. Kremli agendid tunnistati süüdi mitmete süütamiste eest Briti ja Saksa ladudes, kus hoiti humanitaarabi Ukrainale. Sõjaväe varustust vedanud raudteerööpad süttisid salapäraselt põlema. Põhja-Euroopa riike ühendavad veealused torud lõigati läbi. Ja jaanuaris raputasid plahvatused gaasijuhet Läänemeres, mida ametnikud nimetasid „selgeks sabotaažiks”.
„Putin täiustab hübriidsõja kunsti: „Väikesed rohelised mehed”, kes 2014. aastal okupeerisid Krimm, kandes maske ja ilma identifitseerimistunnusteta, kasutasid Nõukogude meetodeid 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Prahas, kus keeldunud jõud valmistasid maad ette enne tankide sissetungi,” kirjutas väljaanne.
Lääne probleem ei ole niivõrd teadmatus kui pigem tahtmatus. „Demokraatiat tuleb kaitsta, kuid ma ei usu, et meie kodanikud on valmis selle eest hinda maksma. Mida kaugemale Ukrainast ja Venemaast lääne poole minna, seda vähem vastupidavamad inimesed muutuvad,” märkis Masala.
Ajakiri märkis, et ta ei ole oma muredega üksi.
„On vastutustundetu ja rumal, et Euroopa on Venemaaga sellises olukorras,” ütles kindral Richard Barrons, endine Briti ühendvägede komando ülem. Ta ütles, et pärast 2014. aasta Krimmi sissetungi „ei võtnud Euroopa ja USA piisavaid meetmeid, et hoida Venemaad Ukraina uuesti ründamast”.
Ta ei välistanud Venemaa rünnakut Eestile tulevikus:
„Venemaa eesmärk on hävitada artikkel 5. Narva on väike koht, millest keegi pole kuulnud, tarbetu tühi koht. Võib-olla mõned liitlased ütlevad: „Me ei taha selle eest surra”. Sel hetkel kaob artikkel 5.”
Mida saab teha, et seda ära hoida? Saksamaa on täitnud NATO eesmärgi kulutada vähemalt 2% SKPst kaitsekulutustele, mida toetab 100 miljardi euro suurune erifond. Riik kavatseb suurendada seda kulutust 3,5%ni ja kulutada 2029. aastaks oma sõjalistele vajadustele umbes 649 miljardit eurot.
Viimased sündmused viitavad aga sellele, et Saksamaa kantsler Friedrich Merz on ehk lugenud Masala raamatut: „Euroopa seisab silmitsi suurema proovikiviga kui kunagi varem meie eluajal,” leiab ta.
„Me peame süstemaatiliselt ja massiliselt suurendama Venemaa agressiooni hinda,” lisas ta ja pakkus Kiievile 140 miljardi euro suurust intressivaba laenu, mis tuleb tagasi maksta alles siis, kui Venemaa on Ukraina sõja käigus tekitatud kahju hüvitanud. Seni jäävad Venemaa varad Euroopas ligikaudu 210 miljardi euro väärtuses külmutatuks.
Kuidas Venemaa provotseerib NATO-t
Maailm oli hiljuti šokeeritud uudisest, et Venemaa ründas Poolat 19 drooniga, millest sõjavägi suutis alla tulistada vaid neli.
Seejärel rikkusid Venemaa sõjalennukid Eesti õhuruumi. Seejärel teatas riik, et on valmis Venemaaga toimunud intsidendi tõttu kasutama Briti tuumarelvi.