Läänemere hallhülged (Halichoerus grypus grypus) on omaette alamliik ja geneetiliselt oma Atlandi sugulastest isoleeritud. Nad on veidi väiksemad ja toovad oma pojad ilmale nii maal kui ka triivjääl.
Seevastu arktilised hüljeste liigid, nagu ringhüljes (Phoca hispida), sõltuvad oma poegade sünnitamiseks ja kasvatamiseks lumest ja jääst, mis kliimamuutuse tõttu on ohus.
Läänemere hallhüljeste eluviis:
- Alamliik: Läänemere hallhülged moodustavad omaette alamliigi, mida nimetatakse Halichoerus grypus grypus.
- Suurus: Nad on veidi väiksemad kui Atlandi hallhülged.
- Paljunemine: Erinevalt Atlandi hallhülgedest toovad nad oma pojad ilmale nii maal kui ka ujuvjääl.
- Levik: Nad on levinud kogu Läänemeres, peamiselt Rootsi, Soome, Läti ja Eesti rannikul.
- Populatsioon: Populatsioon on tänu jahipidamise keelule ja keskkonnamürkide vähenemisele taastunud, kuid on endiselt klassifitseeritud tugevalt ohustatuks.
- Toit: Toituvad kaladest ja vähkidest.
Erinevused arktilistest hüljeste liikidest:
Hallhüljes:
Arktika kõige levinum hüljeste liik on hallhüljes, kes vajab oma poegade sünnitamiseks ja kasvatamiseks jääpankasid ja jäävälju.
Kliimamuutus
Kliimamuutuse tõttu vähenevad lume- ja jääalad, mis on suur oht arktilistele hüljelistele, kuna nad sõltuvad neist aladest oma paljunemiseks.
Spetsialiseerumine
Paljud arktilised hüljelised on tihedalt kohanenud eluga jääl, samas kui Läänemere hallhülged on oma sünnikoha suhtes teatud paindlikkust üles näidanud.
Arvukus
Kuigi Läänemere hallhüljeste populatsioon on väiksem kui harilike hüljeste populatsioon, moodustavad nad siiski olulise osa Läänemere bioloogilisest mitmekesisusest.
Lisateave:
- Harilikud hülged on Saksamaa suurimad kiskjad.
- Nad on rangelt kaitstud Saksamaa looduskaitseseaduse ja FFH-direktiiviga.
- Ka Helsingi konventsiooni (HELCOM) kohaselt on nad eriti kaitstud.