Lõhe on üks tervislikumaid kalu, kuid mõnedele inimestele võib see olla varjatud oht. Isegi kvaliteetne toode võib põhjustada ootamatuid reaktsioone, millele vähesed mõtlevad.
Kalaallergia on üks püsivamaid ja ohtlikumaid allergiaid, ja lõhe ei ole erand. Inimestel, kes seda ei talu, võib isegi väike tükk põhjustada Quincke’i ödeemi või anafülaktilist šokki.
Lõhes sisaldub histamiini, mis tundlikel inimestel põhjustab pseudoallergilist reaktsiooni. Sümptomid meenutavad tõelist allergiat – nõgestõbi, sügelus, naha punetus.
Looduslik lõhe võib koguneda elavhõbedat, kuigi väiksemates kogustes kui tuunikala või mõõkkala. Rasedad ja alla kolmeaastased lapsed peaksid piirduma ühe portsjoniga nädalas.
Farmilõhe sisaldab sageli antibiootikume ja värvaineid, mida lisatakse sööda sisse, et anda lihale ereda värvitooni. Inimestel, kellel on tundlik soolestik, võib see põhjustada seedehäireid.
Lõhe koostisesse kuuluvad puriinid tõstavad sagedase tarbimise korral uriinhappe taset. See on ohtlik neile, kes põevad podagrat või on selle suhtes eelsoodumusega.
Pankreasehaigustega inimestel tasub lõhet süüa ettevaatlikult. Rasvased kalaliigid koormavad organit, eriti kui neid valmistatakse suure koguse õliga.
Suitsulõhe sisaldab palju soola ja kantserogeene suitsutamise tõttu. Hüpertensiivsetel inimestel ja neeruprobleemidega inimestel on parem sellist valmistamisviisi vältida.
Toores lõhe (sushi või sashimis) võib olla parasiitidega nakatunud, kui seda ei ole sügavkülmutatud. Immuunsüsteemiga probleemidega inimestel on soovitatav valida ainult termiliselt töödeldud kala.
Konserveeritud lõhe kaotab osa oma kasulikest omadustest, kuid jääb valgu allikaks. Siiski sisaldab see sageli palju naatriumi, mis on kahjulik südamehaigetele ja neile, kes on kalduvad turseid tekitama.
Lõhe on väärtuslik toode, kuid mitte universaalne. Enne selle lisamist oma toitumisse tasub veenduda, et organism tõesti talub seda hästi.