Teadlased: inimese eluiga on 125 aastat telomeeride lühenemise tõttu
Inimene ei saa elada kauem kui 125 aastat. See ei ole filosoofiline vaidlus, vaid bioloogiline fakt. Ükski pikaealine inimene ajaloos pole seda piiri ületanud. Põhjus ei peitu haigustes ega õnnetustes, vaid rakkudes – spetsiaalses loenduris, mis loendab mitte aastaid, vaid jagunemisi.
Eksperiment, mis muutis arusaamu
1961. aastal näitas Leonard Hayflick esmakordselt, et inimrakud ei jaga end lõpmatult. Tema fibroblastid, mis vastutavad haavade paranemise eest, peatusid pärast 50–52 jagunemist. See „Hayflicki piir” sai vananemise teaduse aluseks.
Telomeeride roll
Kromosoomide otstes on telomeerid – DNA kaitsepiirkonnad, mis sarnanevad nööride otsikute. Iga jagunemise järel lühenevad need. Kui telomeerid muutuvad liiga lühikeseks, käivitab rakk enesehävitamise programmi – apoptoosi.
Vananemine kui programmeeritud protsess
Oleme harjunud mõtlema, et vananemine on kulumine. Tegelikult on see etapid:
- Noorus – aktiivne jagunemine.
- Küpsus – vigade kogunemine.
- Vanadus – jagunemise peatamine ja apoptoosi käivitamine.
Rakk sureb mitte juhuslikult, vaid sisemise käsu järgi, et vältida mutatsioone ja vähki.
Miks me ei ole surematud
Vähirakud oskavad seda mehhanismi vältida – nad aktiveerivad ensüümi telomeeraasi ja muutuvad „surematuks”. Kuid normaalsetes rakkudes on telomeeraas välja lülitatud: loodus on valinud tasakaalu regenereerumise ja ohutuse vahel.
125-aastane piir
Demograafilised uuringud kinnitavad: alates 1990. aastatest ei ole maksimaalne surmaiga kasvanud. Tõenäosus elada 125 aastani on alla 0,01%. See on piir, mille on kehtestanud evolutsioon ise.
Kas loodust on võimalik petta
Geenitehnoloogia, telomeeraas, organite kloonimine – kõik see ei suuda veel eluiga 125 aastast pikendada. Ja tekib küsimus: kas see on üldse vajalik? Surematus toob kaasa mitte ainult eeliseid, vaid ka ohte – alates mutatsioonidest kuni psüühikahäireteni.
Me ei ole surelikud mitte rikkimise tõttu, vaid tänu programmile, mis vabastab ruumi uutele põlvkondadele. Hayflicki piir ei ole viga, vaid arengu tingimus. Ja meie ülesanne on mitte elada kauem, vaid paremini.